Öistest koledustest pilte pole. Raidi leidis nagu alati kaubiku kellega jageleda. Kalakaid jagus ka. Mõned ghost ship tüüpi asjad. AIS on kalakat pole. Transpondriga kalavõrgud?

Mõtlesin et ainult mul käisid delfiinid külas. Aga Raidil ka. Öösel. Öö ise oli nagu kott – kiiresti pimedaks ja kerge kuusirp.

Loksutas kenasti. Mitte tuul vaid swell. Tuul ei suutnud otsustada kust puhuda. Siit ja sealt. Kui swell ja tuul alla 3ms siis groot paugub et valus kuulata. Mitu ei maganud üldse. Siis ei ole ju väsinud eks. Tegelikult väga leebe ilm oli. Isegi purjetada sai paiguti.

Nali algas päeval kui hakkasime sisemerre sisse sõitma. Kõigepealt võeti ühendust et nüüd hakkame military exercise tegema ehk merre tulistama, olete ikka kursis. Pihta hakkab 13.40.

Meile ei sobinud, liiga vara, vett kiilu all vähe, nii tund-poolteist puudu. Laeva kolmel kaardil sissesõidu tee oli kõik erinev, ei mingit korrelatsiooni. Ja kaks raamatut ka kaartidega. Jõristasime siis aega parajaks – ja tee oligi. Uues kohas. Kuskil käisid juba militaristide põmakad. Targast raamatust võis lugeda et üldiselt nad sissesõiduteed ei tulista. Aga ka saared olid kohta vahetanud. Uus tee oli selgelt täiega valest kohast. Liivapõhi peale sügistorme on siin iga aasta totaalselt teine.

Kohalik kuberner on välja andnud dekreedi et sisemerre laekudes (umbes kolm miili lainemurdu) peavad päästevestid seljas olema. Sadamakapten pärast rääkis et kui swell on kaks meetrit siis on sadamas olek tasuta. Ärge ronige välja. Iga aasta läheb kodanikke kulusse. No oli ka natuke erutav. Murdelained ees ja vasakul ja muidugi rannas. Tulime lõdvalt läbi. Polnudki eriti midagi. Puha paanika. Ilm muidugi leebe ka.

Välja sõidu elamuse saame homme.

See sadam siin on jälle üks mega x tuhande laeva oma. Bürokraatiaauhinna esimene koht. Ka kindlustusest tehti koopia, rääkimata muust anamneesist. Arutasid kus see eesti on. Me esimesed eestlased juba neljas kord see suvi. Hinnarekord 60 eur mis küll kehtib kaks päeva. Peldik ja dush käib lahti ainult mu telefoniga. Mõttetu innovatsioon. Politsei oli normaalsem, kimasid RIB mööda ja vehkisid käega et tirige purjed üles. Sõitsime jah tõesti mootoriga, no tuult ei olnud, voolus 2-5kn. Käeline hoiatus, hea et trahvi ei tehtud.

Ok, kohal. Kohe randa. Kalapoodi. Raidi praadis liha et midagi ka süüa saaks.

Rannas olek möödus kõiksugu kasuliku elulise ja filosoofilise mõtiskluse saatel, Raidi unistus

Liiv siin uskumatult pehme, jalag vajub sisse.

Homme on meil siin aega kuskil nelja viieni kohalikku eluolu uurida ja siis öösõit Baskimaale Hispaaniasse. äkki Santander?