Laev käes – Jorat Bo La – päev hiljem, kella viie asemel pool seitse, anti kätte pooltühjade paakidega jne., pikalt võiks viriseda. Kõik lahenes, lihtsalt siin – 2 kaks minutit arvesta 10 ja 5 minutit 15 jne. Ei mingit tormamist. Mitte-tormamine võttis terve päeva.

Aire sünnipäev. Tort ja koogid läks lahkumissaginas vähe mööda.

See kadalipp et EU välja minna ja UK asumaale sisse on omaette katsumus lisaks covid paberijamale. Välja möllimine, toll, crew listid. Covid puhul ankeedis kirjas ka sünnilinna postiindeks, näiteks.

Tegime purjedega kena 7-8 sõlme ja saime enne nelja sisse. Nibin nabin eesti testi + 5 ööpäeva kuupäeva ja kellaja piires. Kuigi tegelikult see oli nüüd küll eesti aeg….

Siin kohapeal oli kena kreoolitar vastas, abiks nagu ta ütles. Kraadis kõik üle, temperatuurid pandi kirja ja meil ei ole küll jalavõrusid aga käepael anti. Täitsa popp. Äkki sellega saab ka kontserdile.

Tegelikkuses kogu see paberijama mis üles sai laetud ei huvitanud eriti kedagi. Küsiti kas on korras ja sert olemas. Jah on. Kõik. No ja tollikontrolli 100 kohalikku dollarit blondeeritud ohvitseri teenistuseks. Kah ainult paber.

Siin ei ole sertifikaate kohvikus, komandanditundi ega rahutusi. Hea söögikoht kohe kõrval ja ilus laht muidugi ka.

Teine eesti meeskonnaga katamaraan ka otsaga siin aga eespool poi peal. John ja kompanii. Kutsusid külla. Siin vist väga huvilisi ei ole. Tulid nüüd ise külla.

Ostetud tuuni lant oli väjas ja läks kõikide lantide teed. Tõmmati nagu naksti ära. Nagu teises eesti laevas sõitvad kalapüügi maailmameistrid ütlesid – ju see kala oli liiga suur (kalalõhna seal laevas veel ei ole aga lähevad päikesetõusuga püüdma). Tuleb jälle sammud poodi seada, Siduriga tõsist rulli on vaja. Suur kala pole naljaasi kätte saada.

Homme teeme siin testid et St Vincenti & Granadines vürstiriiki edasi saada (seal küsitakse ka koera haigusi ja kas see tablette võtab ja täpsemalt mida). Testi oodates liigume St Louise saare lõunatippu.