Saime ikkagi sadamakoha. Hoovus, laine vastu. Seitsmeks siiski kohal. Politsei käis manitsemas, sõitsime läbi reservaadi. Ise lasid küll täie vaardiga risti läbi.

Siia läbi närimine võttis vaeva aga eks oma viga et itaalia keelt ei oska ja salarelva ka pole. Sadam viis pluss, kolm rib’i laseb ringi ja pargib laevu, ilma igasuguse VHF’tra et ütled et tuled ja siis lajatatakse kiirkõnes native keeles vastu ja essugi aru ei saa kuhu minna.

Inglise keel okei, tundub valdav. Hakkab tunduma et tõesti teises riigis, rõhk on raha kasseerimisel mitte bürokraatial, Laeva pass huvitas ainult niipalju et palju meetreid ja ID kaardid üldsegi mitte, kindlustusele ei visatud pilkugi. Uskumatu et nii ka saab, peale Hispaaniat.

Aga IT mõllab kasvõi elektri ja vee arvestuses – cloudenergy.it, skaneeri qr kood ja saad vigaselt töötava tarkvaraga aega raisata. Tükk telefoni näppimist selle lollusega. Minu telefoniga ei saanudki, iPhone peab olema.

Käisime söömas ja sattusime heasse kohta. Üle tüki aja kala mis tõesti hea. Kohalik Gallura vein samuti. La Lampara ristorante.

Ja siis linna peale laiama. Sattusime hullumaja sisse, rahvast rohkem väljas kui siin elanikke võiks olla. Puha üles löödud. Festa del turista – 33 Edizione a san Pascuale. Mis iganes see on (kalendris on iga paari päeva takka festa) aga veinitutvustused ja bänd ja disko südaööl. Tänavaturud ja kole sagimine.

Päeva pommuudis. Raidi lasi mamslil pulmasoengu teha. Ka shampooni kokkuhoiuks hea.

Öö varjus sokutame prügi ära.

Homme poodi ja siis Maddalena rahvusparki seilama. Roosad liivad jne.