Hispaanias. 130nm ja täitsa teine elu. Mõne sõna inglist rääkiva kodaniku leidmine teeb raskusi. Seni ainult sadamanaine keda hakkasime saabastega kassiks kutsuma. Senjoriitad ongi saabastega.

Sööma hakkavad nad alles kell üheksa aga sellest aru saamiseks pidi Julia oma hipaania keelt oskava õe telefoni otsa võtma. Kohvikunäitsik paneb kindlas kõneviisis ilma kehakeeleta kiiret hispaania keelt ja mitte mingit infi ei tule läbi. Tiit kasutas Ruudu sarnast live tõlget. Koogi saamiseks.

Täitsa põnev kui midagi aru ei saa. Aga inimesed on lahedad ja temperamentsed. Sadamahoone katusel on söögikoht kus grillitakse, kui eile suutsime paar kiidusõna hispaania keeles kuuldavale tuua kus siis sulasid silmnähtavalt. Kutsuti baari ja anti tasuta napsid. Raidi tõlge googlega tuli kui ‘kutse võtule’, nalja kui palju.

Ilm on nüüdsest sügisene. Soe, 25 kraadi aga pilvine ja vihmane. Enne jõuame minema minna kui see ilmasüsteem siin nüüd muutub.

Tiit ja Julia võtsid piletid 22 septembriks. Me Raidiga pole veel ajakavas kindlad. Ideaalis võimalik et jõuame ka aga kaunis kahtlane. Pigem nad lähevad maha Vivieros.

Läheme õhtul 80nm öösõidule Gijoni ja sealt veel üks hüpe Vivierosse. Tuuled on kaunis kahtlased kas üldse on või on vastu aga suuremat purgaad ka tulemas ei ole. Täna öösel ulus pilve all puhanguti päris kenasti kui arvestada et oleme sisemaal. Tõukas laeva paiguti täitsa kreeni. Ilm on siin mägede kõrval huvitav.

Lugu jätkub.

Võime ennast väga tähtsalt tunda. Hispaania riigiametitel on ilmselt nii igav et võtavad meid kui vaheldust. Hommikul käis Guardia Civil kahe rohelise mehikese näol kes täpselt nagu lätis kõik kohusetundlikult bloknooti sirgeldasid. Siis vähe hiljem tervelt kolm tollimeest kes tegid täpselt sama. Selle erinevusega et üks tegi ka laevast pilti. Merehuviline ilmselt. Mingeid suunavaid, krutskiga ega isegi kavalaid küsimusi ei esitatud. Ju me näeme nii kahjutud välja ka et otsimise asemel isegi küsida ei viitsita, parasjagu manustasime pannkooke ka muidugi.

Me oleme ülbed, ühe taksoga ei sõida võtame kaks ja rivistame kaile üles. Naaberlaeva mees tuli pesi oma ullu musta lakitud kaatrit, kimas suitsu, tellis meile taksosid ja seletas kus on pangadirektori paat jne. Me nimelt olime just selles kais kus sihukesed seisid ridamisi.

Käsime kunstimuuseumis, mitmel pitstopil ja turul. Kus oli parem kustivalik, muideks. Ja kuninga suveresidentsi saarel. Kuningas ise on tagaotsitav ja paguluses, residents on vakantne.

Ja jälle uhkelt kahe taksoga tagasi.

Ilm kusjuures, sadas homikul ära ja vastu ootusi oli ilus ja päikseline.

Nüüd merel, sõime just keerulise nimega hispaania kartulivormi. Miskit mõistlikku tuult ei ole ega tule. Hommikul ilmselt saame äikest ja kõiksugu värki mis siinkandis varuks. Silmapiiril sähvib praegu.

Droonipildid häid tegemata, lennuvälja rada kohe sadama kõrval.