see tuleb nüüd tagantjärgi. eile, 100 miili avamerd pluss tee inglise kanalisse.

Bristoli laht on selline kena koht kus inglased ühes kohas kahurit lasevad. teises maa-vesi rakette, kolmandas kergerelvadest, neljandat pommitavad ja ülejäänu on alveelaevade õppeplats. see tarkus on admiraliteedi pilotist.

tegelikult allveelaevade asemel tulid allveedelfiinid. kuus tükki. poseerisid seni kuni fotosession sai läbi ja siis kadusid. no ja siis sai ujumas käidud ja päevitatud. kui ei usu pole vaja.

üldse läksime nii ülbeks et kui ruts dekile magama jäi ja üles ärkas siis ei olnud kedagi näha. laev muidugi sõitis.

rutsi koogitegu kah väärib märkimist. esimene tegu loksus lainega paati mööda laiali ja siis ta pesi ahju uuemaks kui oli. teine sai valmis ülearugi.

õhtuks jõdsime Lands End alla mis tuntud kui paha koht kus vrakkide kohta kaardil pole ‘wreck’ ega isegi ‘wrecks’ nagu inglise kanalis, kus uppunud laevad lihtsalt ei mahu paberile. seal on kaardil ‘numerous wrecks’. ehk siis tõsine laevade kalmistu.

ilm hakkas meid seal murdma, ilmateade lubas õhtul tuule tugevnemist ja nii läks. öö oli kaunis vastik, inglise kanalis puhus vastu ja laev prõmmis, purjede rehvimine ka eriti kergemaks ei teinud. mida hommiku poole seda vastikumaks läks. tiit sai esimese sandi ilmaga roolis olemise.