Capo d’ Orlando sadamast tegime check out pühapäeval 30 september. Kena päikesepaisteline ilm, tuult parasjagu, 25 kraadi või nii, meretuule käes aga ikka soe. Pikki pükse pole keegi jalga saanud.

Purjetasime Ukoga kahekesi Milazzosse, kuskil kuus tundi ja natuke peale. Tiit, Tõnu sõitsid rendikaga sama teed ja molutasid linnas, siesta aeg, isegi süüa ei anta, seni kui meie merel lõbutsesime. Meil oli külmkapp täis laetud kõiksugu peent kraami ja puuvilju takkaotsa.

Milazzos südalinna sadam suhtleiselt viisakas, Sitsiilia kohta või nii. Aga ahned on nad siin igal sammul 100eur öö. Sinna kus eelmine kord olime ei läinud, see oli ikka päris kohalik koloriit.

Käisisime õhtul söömas. Itaalia köök nagu ikka. Maitseelamust ei tule. Et pitsast ja pastast pääseda – Milano cotlet oli nagu fritüüritud tuim lihakamakas. Õiendamise peale võeti arvest maha. Sain tasuta süüa.

Keegi oli leidnud et põhjaõngi tuleb just sadama sissesõitu üles panna. Haakisime ühe kiilu taha.

01 oktoober koiduga Messina väina poole teele. Et läbi väina hoovust ajatada. Üsna mootori ilm. Hulka kalapaate imeti keeristesse. Charybdis üritas meid kinni hoida. Saime läbi.

Nüüdseks Ionia meres ja saapaninast möödas.

Kalapüügivarustus täienes. Üks kala ka nüüd püütud – macrel tuna. Pisike aga äkist tast ikka sai. See kahesaja kilone tuna on veel püüdmata.

Toidublogi.

Pühapäev – Hommikul croissant-kohv-pizza Capo d’ Orlando sadamabaaris kus ühtki mõistlikku kelnerit pole kunagi olnud. Õhtul õgimismaraton Uma Sushi sööklas kus 26 euro eest võib ennast ogaraks õgida ja pizza-pasta saab välja jätta. Täitsa äge ja eba-itaalia pärane. 01 hommikul perfektne omlett Tõnu toodetuna kõiksugu asjadega. Ja siis see õnnetu Milazzo Itaalia köök, või õigemini müüginaine ütles et Sitsiilia köök. Kannatasime ära. Täna 02 oktoober oli spaghhetti parmesani juustu ja muu peene värgiga Tõnu ja Uko toodanguna. Ise tehes sünnib Itaalia köök rohkem süüa.

Tekkis idee minna Corfule sest siin Itaalia saapa otsas on suht mage.

Ostsime Kreeka, Albaania ja Montenegro lipud ja need ootavad kasutamist.

Ainuke häda et Kreeka, sunnik on kaunis kaugel, 300nm, kaks ööd päeva merel ja teine päev kisub tuuliseks. Võimaluse aken aga on olemas kui ilmamudel peab. Kuskil poole peal juba peab vastu võtma mis tuleb. Plaan B ei ole.

Täna õhtuni 02 okt saime takkatuules purjetada, päikseloojangul kiskus vähe tuuliseks ja harjutasime rehvimist. Natuke tivoli oli. Homseks kulub trenn ära. Siis vajus muidugi tuul ära aga laine jäi. Puri ainult paukus lapedada. See öö tuleb suht vaikne. Naftapuri. Aga siiani on küll igasugu tuuli tulnud, ilmateate väliseid – nagu maabriis ja enamuses lausa laupa vastu ka – 2-3ms – et misasi see veel nagu on. Viiel erineval viisil saaks purjetada.

Meeskond, väsinud kalapüügist, värskest õhust ja päikesest, rääkimata väsitavast takkatuult minekust. Noh ja üleüldse. Vajus lääbakile magama. Homne sooritus ongi olulisem.

Homme hommikust tulistame õkva prõlla üle lombi – pole miskit levi ka laeva tugijaamaga Telefonidest rääkimata. Saab ometi tsivilisatsioonist priiks.

Öösel tuias kahlane kaubik ringi, AIS miinimumi peale keeratud ja tundus et kiirgab vale kiirust. Kiirus ei olnud 11kn nagu kiirgas. Pahalased või tushmanid.

Päikesetõusul Tõnu ajas landi sisse ja Yellow Tuna tuligi. Pealt viie kilo kindlasti. Tuleb kalasupi, äkise, steigi – täiega kalapäev. Nii suurt potti pole et pea sisse mahuks, muidugi.

03 oktoobi lõunaks või kui tuul takka annab siis ka hommikust oleme levis tagasi.