Kah röövlikoobas. Ja jabur ka. Takso kilomeeter on 20usd. Taksojuht veel õigist täis, ütleb see pole röövimine, ma teen teile viiele nelja hinna. Meid ongi neli autos. Siis tont julgeb veel küsida kas me ka tagasi tahame.

Oli vaja testima sõita. Linnapolikliinikusse. Siin sadamas on ‘health office’ koos tähtsust täis neegriga kes üritab kraadida ja käepaelu jagada aga oh õnnetust need on meil olemas Rodney Bay’st saati (seal tehtud a’ 170usd teste pole meile siiani saadetud, maksekontsud ainul tulid läbi). See polikliinik on tõsine naljanumber molutavate mundris turvameeste ja kassiiri ja lobisevate misiganes kostümeeritud tüüpidega, võimalik et arstid. Ühe näpuga toksides pikk-pikk paberitöö, tähtsad asjasse puutvad andmed nagu amet ja married-divorsed-single jne. Surmtõsise näoga kogu aeg see meditsiiniline protseduur. Näru arvutimonitor on jämeda terastrossiga laua külge ankurdatud, ilmselt kliendid võtavad vahest mõne kaasa. Kaamera vahib laes patsienti.

Siis peame passi pildid koos maksekviitungiga gmaili aadressile saatma. Vastus tuleb kahe päeva pärast. Homme vaja. Noh Rodney Bay pole siiani vastuseid saatnud eks. See oli nüüd 276 kohalikku dollarid, odav lõbu, võtab ainult pool päeva ja seda ainult ca 90eur eest.

Nüüd see sadama health office neeger (ei ole kreoolitar, neegritar) läks õhku täis ja tahab isiklikult meie käepaelu maha lõigata. Et uued saab peale testi tulemust. Miski tont tolknes ja passis siin kail peal mõnd aega aga tal sai ruttu villand. Nii et siin on põnev.

Vintsutuse kompensatsiooniks Merle ja siis Katre-Aire ostsid kleidid. Ilma käepaelte (või jalaraudadeta) käisid poes ära. Vapper tegu. Pooled kes siin ringi käivad on märgistamata- igasugu kahtlased tüübid üle maailma. Õhtul ka Ly tegi kleidiostu teoks. Kordaläinud reis.

Vanaema söök läheb teist päeva asja ette.

ARC’le startinud kahesajast laevast suur osa on siin sadamas juba sees.