02 detsember hommikul kolm tundi Riiast (-11 kraadi) Pariisi (+3 kraadi) ja kaheksa tundi veel Air France piraka Boeing 744’ga edasi Martinique’le. Ja teine maailm. 28 kraadi, kreoolid, päike ja vihmametsad.

Kui eelnev saritestimine välja arvata siis kõik kena. Air France toidab ja joodab hästi. Lennuk oli pea täis, ehk nelisada inimest pardal. Riias nokiti pabereis, veidi Pariisis ja Martinique ohvitser vaatas juba neid kes talle midagi nina alla toppisid ja tal oli üsna savi.

Minu kott hävitati kuskil pagasiahelas või rohkem nägi tulemus välja et see laperdas lennu ajal lennuki taga. Isegi vedas, neljasajast paarkümmend jäidki käratsedes kotti ootama.

Meil on nüüd kolm ööd hotelli enne kui laeva saame. Hotell Pelican. Fort-de-France äärelinnas otse ookeani ääres. Tiidu toast on miljonivaade ookenile ja ankrus purjekatele ja beach’le ainult saja euri eest rohkem.

Odavamatel on surnuaiavaade koos suburbi ja parklaga. Surnuaed on huvitav.

Ja Merle tahtis tekki. Uskumatu ja ennekuulmatu soov, üks leiti terve hotelli peale

Esimese hooga kargasime basseini sest komandanditund ja puha, receptioni kutt ütles et rannas olemine on up to you. Aga lõppes ikka ujumisega kohe siin kõrval ja vesi on super. Täpselt õige – ei külm ega soe. Tunnike liguneda pole probleem.

Aga kuna siin põletatakse autosid ja on teesulud siis õhtul oli Harletil üritus mis kujunes pizza elamuseks. See jõudis uneajaks kui enam süüa ei suutnud. Kohutavalt püüdliku receptioni kuti tegutsemisest hoolimata. Seda ei jõuagi kirja panna milliseid jõupingutusi pizza tellimine küik võib tähendada. See kino käis üks kolm tundi küll. Aga üldiselt kõik sujus, hotellil on külmkapp vajalike riiulitega. Bourbon, juice de coco, shampoo jne

Hommikul üllatati (this is like english breakfast) söögiga. No tõsine hunnik tassiti ette. UK breakfastiga ei olnud palju ühist. Purgis on munapuder.

Tassija ka nagu uimane kloun aga ta pole siin üksi. Neil ongi siin tõega teistmoodi ja aega laialt.

Võtsime siis siin ühe öö lisaks. Katre ja Harlet saavad nüüd homme ka merevaatega toad kuna muud ei olnud ümber mängida. Probleem selles et laev mille pidime saama aeti karisse ja asendus tuleb päev hiljem.

Reede 03 dets sisustasime rendikatega mööda saart ringi ajades. Plaanis oli loomaaed, tramm, kosk, vihmamets, kürgeim mägi. Kui tramm välja arvata õnnestus sajaprotsendiliselt. Loomaaed näiteks- kaks lehma, kana , kolm koera, must turismilind ja üks varblane, kana, sigu kuulsime rõhkimas. Erinevates kohtades.

Need lehmad blokeerisid tee rahvusparki või mis park see oligi. Näha oli et millalgi midagi on siin olnud.

Turismilind, täielik ülbik. Pole vist tükk aega turiste näinud, ei tahtnud maha jääda. Kreoolide piknik teda ei huvitanud.

Koske nägime ka. Esimest kuhu läksime ei näinud. Aga saime mööda rada metsas uidata. Äge mets. Ja seda on palju.

Kohalikud ütlesid et tulge esmaspäeval siis on kosk avatud. Selle peale ei tulegi kohe.

Mäe otsa käisime ka aga see oli nagu siil udus pilve sees. Pitstopi koht õnneks ikka oli. Siin on üldse null infi ja kõigil mitte et savi aga mingi äri pärast nad ennast juba liigutama ei hakka.

Leidsime isegi kreooli toitudega ja avatud söögimaja. Ei tea mitmendal katsel. Viie ajal pannakse kõik kinni et kodanikud komandanditunniks koju saaks. Lisaks veel see covid passi nõue. Ime siis et mässama ei hakata. Omapärane köök tõesti, hakkab nagu aru saama miks siin nii palju rummitehaseid on. See värk lihtsalt ei lähe soolikatest muidu edasi alla, jääb risti ette, kui et peab fermente ehmatama.

Paari põlenud autot nägime ka. Rendikate müügikreool rääkis et lõuna pool oli eile rohkem jama. Hea et teil hotell põhja poole jäi. Küsimuse peale et kas nädalavahetusel ka mässatakse – irvitas et see rohkem tööajal nädala sees.

Suurema autoga kui meie Clio’d läheb kohati raskeks. Vahest kisub kaunis kitsaks. Madala autoga samuti mitte. Teede ääres äravoolukraavid, igavesed kolakad lamavad politseinikud mis rohkem nagu kastitäis mahavalatud betooni.

Nüüd õhtune ujumine tehtud. Siin on issand jumal kõige peale mõelnud – peale ujumist tuli kohe tuli sahmakas vihma ja dushi alla pole asja. Üldse tilgub aegajalt aga see on ainult meeldiv, jahutab väheke.

Checklisti on jäänud ujumine kilpkonnadega, miski rummitehas, tingimata degusteerimisega ja kõige vingem rand. Võtsime eile poes müüjalt nõu küsida milline rumm siis, võtab silmad kirjuks. Osutus huvitavaks – haiseb nagu puskar aga kui hinamine on sünkroonis siis maitse on okei.

Meelise avastatud kõrts siin meie lähedal. Kahjuks suletud. Aga selle puskari manustamiseks tundub sobiv koht.

Et esimest jooki sellises nagu ei julge võtta või nii. Veel üks kohvik siin hotelli lähedal..