Seilasime Adra’st välja, kajakas lendas mööda ja kraaksus ‘my bien’. Isegi need oskavad ainult espanol.

Saime isegi vahepeal purjetada aga no enamasti tuult nappis ja ka mootor oli abiks. Vastik terav vastulaine nagu väinameres peksis seisma ja üldse üle tüki aja oli väheke jälle prõmmimist.

See eest kapsahautis sai vägev, Kalev hakkas lendkalu nägema mis sajameetriseid lende teevad ja Raidi kukkus koikusse lapiti.

Siia saamisega olid kõvad kahtlused, plaan B (öö merel, ankrus) oli täitsa reaalne sest sadam väike, kitsas (max 12m laevad) ja jällegi see elupõliste väljaostetud kohtadega Real Club Nautico. Järgmine sadam alles 25nm ehk valges ei saa enam sisse ja mis siis sinna enam ronida. Tark raamat ka rääkis et on küll entusiastlikud ja sõbralikud aga kohti lihtsalt ei ole. Telefon oli igapidi tumm ja raadio ka. Andsime otsad kütusekaisse ja siis elustus lõpuks raadio, tont traavis kohale ja koht anti. Läks õnneks. Üks kreeklane tuli veel ja ütleme kaks laeva topiks siia veel ära aga rohkem mitte. Miskipärast pardasse panemise kommet kohe üldse ei ole.

Vahemere peatustest San Jose / Estepona jagavad esikohta. Mägede vahel väike küla pisikese sadamaga. Rand ja palju logelevaid kohalikke. Mõned sakslased on ka selle koha leidnud. Massiliselt kohvikuid ja restorane. Eesti naisega perekond kaasa arvatud kes eesti lippu nähes juttu tegi. Me oleme nagu tsirkuseahvid siin laeval keda vahitakse. Homme paneme mütsi kai peale.

Otsutasme siin kaks ööd olla. Homseks bronnisime jalgrattad ja Raidil on miski hull plaan mida ta praegu avalikustada ei julge. Aga halvemal juhul paneme talle Linnu sappa ja las higistab.

Päike läks just mäe taha. Nagu kivi oleks kaelast võetud.

____________________________________

Jalgrattapäev läks karmiks kätte. Rattad saime hea jooksuga ja ketaspiduritega. Tagavarakummid anti kah. Raidi salaplaani esimene ots läks tõugates-kandes, see kitserada rahvuspargis sõita küll ei lasknud. Nii 4-5 km sedasi, mäkke ja alla, mäkke ja alla. Siis Raidil läks esikumm juba suurema tee peal, nii kaheksandal kilomeetril, kruus ja graniidiklibu lõhub ära ja mul 12km peal. Keeerasin siis tagasi, toss oli ka otsas ja järgmine vastik mägi vahtis vastu. Raidi väntas veel 30 km, kokku tuli tal kena maratoni jagu aga no see oli mägedes kus tõus on sihuke et auto teeb seda esimese käiguga ja alla tulles tagaratas on paiguti blokis. ca 350m tõusu. Homme hommikul on näha kes laevast kai peale hüppe sooritab ja kes vette kukub.

Raidi ei saanud tagasi tulles elamust mitte mägedest vaid vastutuulest, 3km vastu, väike kurv ja 4km vastu ja siis veel 5km vastu. Ulus päsis kenasti.

Rahvuspargis vaatamiseks on tõsine kollektsioon erinevaid kive ja okaste või muidu teravate otsetega taimi. Moonipõld ja palju muidu kuivanud tüükaid.

Rendi senjoriita ei teinud katkiste õhukummide peale piiksugi. Ilmselt tavaline asi.

Vesi on siin selge mis selge ja soe ka. Esimene kord see aasta kui välja ei pea tormama.

Kohalike seas popp koht, rannad rahvast täis, eriti rahvuspargi omad. Turismitööstust ei ole. Äge koht.

Laeva all on selline elu, miski ei lähe raisku

Homme Garruchi.