Laev sai värvitud ja tehtud ja vette nagu õlitatud.

Aega jäi kõvasti üle sest pühapäeval sadamas on pühapäev. Esmapäeval olime veel Sadamar’s, öö oli kriuksuv ja hüplev. Swell ikka mängib ka siin taganukas. Katre ähvardas vendrid läbi torgata. Neist ühega, ta kõrva juures tekkis lahkarvamusi.

Käisime siis ajaviiteks Sada kandis ringi. Rannad inimestega, koerad ja lapsed vees ja apelsinid-mandariinid valmis.

Ilm on olnud tõusvas joones. Iga päev soojem. Ainult mitte taksodes või hotelli söögisaalis. Aknad lahti ja tuuletõmme peab olema. Turvaline, raisk, olla sedasi.

Laevas aga on soe.

Pidin ära märkima et Sada’s kelner ehmatas ära kui Raidi hakkas näppudega friikaid sööma. Tuli ja näitas noa-kahvli tuutut ja seletas püüdlikult et süüakse nendega.

Teisipäeval mootoriga La Coruna’sse. Tuult ei olnud aga ookeani swell ol 2-3 meetrit. Kalalaev kadus lainete vahele ära. Üksjagu lengerdust ja möll kaldakaljudel. Siiski ainult paar tundi ja kohal.

Sadamas ka paras tants – kais kokku üheksa kinnitust, neist viis amordid. Magada ikka komplitseeritud sest kuskilt ronib ikka jälle kriuks sisse.

Viimane päev a Corunas oli lausa 24-27 kraadi. Ilmselt ka soe siinse mõõdupuu järgi sest rahvast väljas nagu murdu.

A Coruna hakkas nii meeldima et ei purjetanudki minema, mõtlesime muidu Ferrol’sse edasi kulgeda. Aga no siin elu käis ja tapas 6eur nagu meie kodumaine praad. Barcelonas kahaneb see olematuks. Kolm kohvi ja kooki 7eur näituseks. Me ilmselt pea ainsad turistid.

Õhtul tuli külla Dima. Ukrainlane, elab laevas juba kuus aastat. Panid naisega Kiievist seljakotiga ja pöidlaküüdiga minema. Hollandist ostsid laeva. Üks laps belgist, ks prantsusmaalt ja üks hispaaniast. Dokumente pole aga kaks käibvad a Corunas koolis, siin elavad juba kas aastat, ütles et ca 1500eur aasta siin kesklinna sadamas kais elada. Naine askeldab ees, Dima vahib keskel.

Tagasiteel Sada’sse oli kena purjetus ilma erilise swellita, nagu nahin. Näidistuul ja ilm.

Kiskus äikesepilvi üles ja täpselt sadamasse sisse tulles saime purgaa kaela, hetkega märjaks nagu oleks vette hüpanud ja edasi sentimeetrist rahet otsa nii et käies libastud. Tuult isegi väga palju ei kiskunud – 25kn puhanguti. Aga üles ei saanud vaadata ja tampis vastu käsi. Läksime ajutiselt esimse ettejuhtuva kai külge.

Öösel oli laev nagu aurusaun niiske.

No ja läksin sadamasse homseks taksot tellima, see ikkagi suure reede hommik. Kes teab. Sadama tondid hull sõbralikusd nagu ikka, null kommuniktsiooni ka nagu ikka, joonistasin puha paberile, 02. aprill ja 10.00 ja 2x taxi. No problemo, helistasid. Muchos gracias. Paarikümne minuti pärast tuleb tont laeva kolkima et taksod kohal. Pika põrnitsemise peale sai aru et see oli ikka vaja manjana.

Okei ka hommikul takso tuli helistamise peale suht kohe. Pole mõtet siin ette mõtlemisega koledat rahvusvahelist segadust tekitada.

Nüüd siis juba Madriid, ilm kiskuski käest ära, homme linna päev ja siis tagasi Eestisse. Hotelli kelner on esimene hablas engles kodanik üle tüki aja. Ainult kaheksale inimesele tehi õhtu jooksul süüa aga kogu menüü kehtis ja kõik oli hea. Kelner sai meie native espanol arvel kenasti nalja.

Madriid äge linn, Eestisse jah. Aga saksa riigis kellegil oli lühis tekkinud ja leidnud et ka transiidi puhul peab test ette näidata olema. Niisiis anti check in letist kinga. Ja lipik pihku, et võtke takso ja käige ära.

No see antigeeni kiirtest on üks loterii, Katre on ka lisaks vaktsineeritud mis kedagi kuskil pole üldse huvitanud. Täitsa jaburaks kisub kätte ära. Viie asja hulgas mida Madriidid teha ei maksa on terminalist takso võtta. Tehtud. Kuues asi ehk on see test sest kümne minutiga lasti meid viit läbi, negatiivselt, muchos gracias. Ja kuna kõik eestlased on ühest alamliigist siis mõõdetud tulemused tulid ka täpselt identsed. Uskumatu aga tõsi. Saime lennuki peale, Seda nad ei tea et Raidi on hommikul terve ja igal õhtul haige ja Sirle kogu aeg ja muidugi nakatab mind.