Kujunenud foobiaid arvestades võib juhtuda et siinkandis on kodusadam mõneks ajaks. Siin on kolm sadamat, Miramar – on tervelt 4866 laeva ja 460 külaliskaid. Üks suuremaid euroopas. Jeannneau ja Benetteau tehased, kõikvõimalik service.

Edaspidiseks – siin La Rochelle ümber saab tuuritada nii et vähe pole – üles ja allapoole – Re saar ja üldse 20-30-40nm hüpetega või ankrus on sadmaid ja uudistada kui palju. Kliima on meiesugustele hea, ookean hoiab jaheda, päike intensiivne.

Kuniks me Raidiga sisse möllisime käis saksa vanapaar uudistamas. Eestis käinud. Igal pool käinud. Üldse 60000 miili käinud. 45 aastat ringi purjetanud nii umbes kolm kuud aastas kui tahtmise peale tuleb.

Soovitus oli – kodusadam on kus laev seisab, mis te ronite vahemerele. Kõik poole kallim, tuult kas pole või on ülearu. Nende lemmik on seesama Atlandi rannik, Mõnus ühtlane tuul, turism ei domineeri, toit ja teenindus hea, hinnad samuti. Ja veel Galiitsia, Portugal ja Assoorid.

Ilmselt siis oleme täpselt õiges kohas. Tegelikult me ka paksul rahul sellega mis siin on ja kuidas on.

Linn ise olla üks paremini säilinud kesklnnu, pole uusarendustega ära solgitud.

Elu kihab. Ja praegu ka. Maskiball. Kohalikule linnpeale maskid lihtsalt meeldivad.

Tulime täna küll gennakeri ja lõpuks jälle palja groodiga. Prantsuse laevastikust tuhisesime järjepanu mööda. Korda läinud päev. Purjeilm otsast otsani. Õhtul maa briis kisub tuult 10-12ms üles.

Ilma miskit aega tühja passimata on Biskaial ainult kena sõiduilm olnud. Täitsa naljakas.

Tulime vanalinna sadamasse üheks päevaks siinset linnamelu vaatama. Esialgu linna kaisse. Tõusuharjal (+5.75m) saime kohale. Saime ka koha kus +6m kiilu all. Ahhaa, et vett palju jah. Õhtul avanes juba selline pilt.

Raamat ütleb et pehme muda mõõna ajal ainumalt alles. Sadamakapten ütles sama, no et kui tahate tingimata aga ma teen silla lahti ja näitan lüüsi taga veega kohta.

Pange tähele et siin pargib ikka sitaks laevu. Meri on siin igal pool purjekatest kirju. Sadama poole tuli terve rongkäik.

Hull teenindus, Koht sõidutati ja näidati lüüsi taha kätte, kingitused mütside ja pastakte näol. Hull viisakas värk. Polegi sellist vastuvõttu näinud. Düsseldorfis talvel näitusel rääkisime siinse sadamakapteniga – oli ka lahe säga. Täna teda näha ei olnud aga kolleeg oli ka ikka klass omaette.

Paar laeva edasi on tähtis tegelane. Koletu kassivolask. Ei saa hästi pilti, peremees varjab kehaga ja vahib kahtlustavalt. Lasi sügada ga kui perenaine tuli siis näitas talle hambaid.

Käisime nüüd tiiru linna peal jne. Homme pealelõunal pargime Miramar’i long term ümber.

Muidu on huvitav ses mõttes et me oleme nüüd ikka enneolenematult pikalt kokkupakituna olnud. Kõri õnneks ei näri, kuigi on hetki olnud aga tüdimuse märgid löövad siinseal välja. Sadamas otsad kinni ja aidaa. Vendrid elekter jms jääb juba rippu. Otsad sõlmes ja muu selline pisiasi. Söögiharjumused ja joogiharjumused diferentseeruvad. On täitsa koolituse eest.