Valisime kursi mandri ja Ölandi vahele, ehk on päeval huvitavam ja õhtul-öösel saime teravas tihtuules hoogu üles. Vastu hommikut sai saarenuka varju, kerge prõmmimine jäi ära ja ka tuul. Muidu oleks tulnud terve tee vastu lainet prõmmida.
Ölandil teel olev tuletorn on siiani loojangupiltide etalon olnud. Kaunis maaliline ja Tiiduga võidu plõksisime kui päike selle kalju ja majaka taha vajus. Siia sai neid pilte millalgi ka. Siis on see värk veel selle poolest silma paistnud et öösel laksab laevu mats ja mats kuskilt vastu. Kuidagi hilja taipad et laev. Ja rasvaseid toodreid ka on ootamatult jalus.
Rääkimata uudis on et kaklesin kapiga. Siin saab ennast sandistada kümnel erineval moel. Loobib ilmõpmata, peldikus peab müts peab peas olema. Parda taha sattumisest rääkimata.
Aga tuleb välja et ka vaikse merega saab miskit korraldada. Ajud ei pritsinud ja silm jäi alles. Eks sihverplaat kasvab ka kokku. Aga peeglisse ei taha vaadata ja linna peal kuluks päikseprillid ära. Tagakajuti lagi on paiguti madalam. Kolks peaga vastu lage, pehme põrge ja teine vastu kapi ust mis parasjagu lahti. Viimati sain kolaka umbes samasse kohta peldikus ja lööjaks oli kajuti akna hinged milleni nagu üldse ei küünigi. Aga siis oli raske ka püsti seista. Arusaamatu.
Siit moraal et ära püüa asju korralikult kappi panna. Kapp on purjekal kuradist. Spordikott on pehme, okei, vahest lendab ringi ja võib ka vahest vastu vahtimist sattuda. Aga see on ainult ebameeldiv.
Aitab sest. Kanakoivad on vist otsas. Tuleb kajakaid püüda.
Aeg kipub sassi minema. Öised vahetused on veits segi. Kurjavaimu telefonid keeravad aega automaatselt. Või ei keera. Osal on rootsi aeg ja osal eesti. Ehk juurutame greenwitchi aja.
See grafomaania tuleb sellest et vähe veel väsinud.
Koiduaegset hommikust vahti kutsutakse koeravahiks. Siis kui juba traksis peab olema kisub hullult silma kinni.
Päiksetõus merel kohvitassi seltsis teeb selle ikka täiega tasa.